Noise Margin
- Avant-garde
- Post-minimalism
- Psycho-acoustic
- Experimentalism
- Drone
- Micronoise
- Abstract
- Post-industrial
Need monoliitsed 37 minutit kingivad peaaegu sürreaalse kogemuse justkui jõllitaks mingit rõlget olendit roomamas Jumalast hüljatud terrassil. Kohmakas ja aeglane, ent näib piisavalt võõras ja ohtlik, et ellujäämisinstinkti üles äratada. Teisalt jälle - tänu nendele omadustele - nii paganama huvitav ja ligitõmbav! Iga murdosa sekundist on laetud tagurpidi pööratud helidega, mis ilmneb industriaalse suminana -- luues droonheli, mis oma jubedusttekitavale külmusele ja mehhaanilisusele vaatamata muutub pikapeale orgaaniliseks ja elavaks. Võib-olla on see põhjustatud tõsiasjast, et masinad on muutunud inimeste koduloomadeks; võib-olla seesugused helid ümbritsevad meid kogu aeg -- me lihtsalt ei kuule neid. Aga hangime kontaktmikrofonid, võimsad kõlarid ja - voilaa! - seesamune elukas on sinugi kodus. Kui püüda seda helide keeles ja loomise metoodika abil kirjeldada, siis heli pahupidi pööratud kvaliteet moonutab popstruktuurile omast sirgjoonelisust; loo arenedes taiese tekstuur ja ülesehitus muutuvad pisidetailide tasandil. Sellest kostub midagi tuttavlikku -- justkui rütmi ja vea - vearütmi/rütmivea - trotslik kombinatsioon edasi liikumas nagu pime lind. Loo intensiivsus näikse kasvavat -- jõudmata küll crescendo'ni, ent pidevalt pinget juurde kruttimas sellest vähesest käepärasest. See on ebaühtlane ja lakkamatult särisev pinge, mis tuleb sügavusest - või õieti sogasusest -, ebaselge struktuuriga heliilmast, mida ei ankurda ei rütm ega meloodia. Sellele kõigele vaatamata on kompositsioon kummituslik -- vaat et meditatiivne kogemus, mis kuulajat ühtaegu võrgutab ja segadusse ajab. Nii et ära karda -- astu hiigelkakandi manu ja kallista teda.