Umblu
- Indie dance
- Art pop
- Indie pop/rock
- House pop
- Neo-psychedelia
- Krautrock
- Alternative pop/rock
- Electronic
- Indietronica
- Alternative dance
- Sophisti-pop
Augusti viimasel nädalal juhtus üks huvitav juhtum, mis siinkirjutajal juhtme kokku ajas. Olin ühest kaubanduskeskusest koju suundumas - The Jesus And Mary Chain'i kontserdilt soetatud bändi särk seljas -, kui must möödus Tõnu Pedaru, suundudes ühte poodi. Ning paarikümne meetri kauguselt tuli Ivo Linna, kes reipal vetruval sammul suundus keskusse. Tuli meelde, mida Iff oli öelnud Šoti pundi kohta 89. aastal, ning teisalt šotlasi äsja meeleolukalt soojendanud Ööbikute laulja Pedaru kunagi raadios, et tema muusikaõpetaja oli Iffi negatiivse näitena esile tõstnud, kuidas laulda ei tohiks. Päris sürr tunne oli -- nagu oleksin kuhugi ristteele sattunud. Otsust langetama ei pidanud -- ja kui pidanuks, siis see oli juba ammu tehtud.
Ostsin Ööbikute vinüüli maikuus ning olen seda jõudumööda käianud. Väga väärt kuulamine -- album on algusest lõpuni ühtlaselt tugev, mille kvaliteedi tagavad jätkuv dadaistlik elegants ja hunnitu iroonia. Pedaru laulmine on taas albumi veduriks, kuigi Šeripovi ja Saaremetsa helidisain pakub lennukat platsdarmi. Kunati on Pedarule abiks Eliann Tulve, Edith Karlson, Mart Avi; väga efektse ülesastumise teeb ühes loos (Ööbikute eelmine liige?) Allan Hmelnitski saksofonisoologa (?!). Ööbikud astuvad tagasi 80ndatesse - kümnendisse, kui nad alustasid -, ent mitte algusaegade indipungi, vaid 80ndate sofistipopi manu (nt kohati harmoneerudes Talk Talk'i üleminekualbumiga "The Colour Of Spring" või Heaven 17 loominguga). Lemmikmaasikaks on nende 94. aasta meistriteost "Psychikosmos" meenutav "Terraformers". Koos Kiwa albumiga "Vanatühi" selle aasta kindlad esikohapretendendid.