Mahorka/Bandcamp
Ambient Electronic music Ambient jazz Experimentalism Organic electronica Musique concrète Avant-garde
Mida õigupoolest tähendab õnnestumine või äpardumine muusikas? Näituseks kui kriitikud teevad maha mingit albumit, ent publik võtab selle positiivselt vastu. Kas publik on rumal ja inertne või on neil madalamad ootused (samas seada paljulugenud-kuulanud kriitikute kompetentsi kahtluse alla on tobe)? Teisalt võivad põranda alt ilmunud taiesed üleüldse kajastuseta jääda. Kuidas need peaksid suhestuma nii tuntud artistide muusika ja positsiooni kui võimaliku positiivsuse/negatiivsuse skaalaga? Või nad lihtsalt on. Juhul kui nad lihtsalt on olemas, siis -- kas peakski jääma anonüümseks ka edaspidi? Oletades, et anonüümsus mingist hetkest alates on juba nende imidži osaks. Loomulikult on need küsimused vägagi spekulatiivset (ning kohati vastuokslikku) laadi, kuivõrd kõike ei olegi võimalik luubi alla võtta -- näiteks kvaliteetset muusikat üllitava Bulgaaria netileibeli Mahorka puhul tekib küsimus, et miks just seda artisti ja just seda albumit arvustada ning mitte eelmist või üle-eelmist üllitist? See lihtsalt ongi pime valik ja õnnetu/õnnelik juhus. Või kui väga keskenduda ühele plaadifirmale, siis teised arvavad, et kriitik on sellega otsapidi seotud. Eelpoolarutatu ning käesoleva 9-loolisega seoses -- pealkiri osutab põgenemisele -- kas tegu on silla ehitamisega teistele või on see artisti isiklik varju tõmbumise ambitsioon? Kui on avalik, siis saavad ka teised seda taandumiseks ja ärakadumiseks kasutada. Selleks, et seda teha, peavad tee tunnused ja osutused tuttavlikud olema. Kunsti puhul tuleks tuttavlikkust mõista teatud väärtussüsteemi positiivsusena -- et subjekt võtaks asja omaks -- astuks üle lävepaku. Konkreetse taiese puhul on teekond kunstiliselt pikk ja väänlev, ent mitte kahtlustusi tekitav -- samas see ei tähenda, et siin intriigi ei oleks. Siinkirjutaja arust on see näide eksperimentaalse muusika raskusjõust popi keskme poole. Hõllanduv vabajäts on läbi põimunud ämbiendiga, mida lükkab edasi peenekoelise bassitrummi tuikamine. Ning huvitav Kraftwerk'i ämbienthalovalguses ülessoojendamine. Need on kõigest mõned võimalikest situatsioonikirjeldustest -- hea plaadi tunnus ongi see, kui võimalikkused on alale jäetud uusi kombinatsioone moodustama. On ju tervitatav, kui üllitis iga kuulamisega uue näo ette keerab. Samas need algelemendid on sarnased, et säilitada eos albumi sidusus. Ka siin on lõplike kombinatsioonide lõpp(arv) olemas, aga kuulajatena ei pea me seepärast muretsema. Väärt kuulamine.