nula.cc
Field recording Ambient Musique concrète Avant-garde Experimentalism
Selle 16-minutilise kompositsiooni algus algab (mängivat faili iseloomustava) plaadiümbrisega (mis on erinev ametlikust ümbrisest), kuivõrd eelduslikult kõik välisalvestustega seotud taiesed on tingitud mingist konkreetsest objektist, keskkonnast või välisündmusest. Mida see kaanepilt siis kujutab? Paistab mingi torn -- ilmselt vaatlustorn --, mille taamal päike paistab pilvede vahelt. Aga see paistmine ei ole siramine -- vastupidi, ilmselt hakkab varsti jälle padukat sadama. Aga mitte käesoleva 16 minuti jooksul. Lloyd Dunn annab salvestades pärishelidele metalse industriaalse kõla, justkui kusagil prügitöötlemiskonteineri, kaevandusšahtide või tootmisliini undamine oleks üles võetud. Midagi kriiskab-undab siin-seal, elusloodusest on kuulda inimhääli ja koera niutsumist. Kas üleüldse on eetiline salvestada midagi "pärist" ning seda paratamatult moonutatult edasi anda-sisse sööta? Sel viisil nagu serveerib seda Lloyd Dunn on see igati maitsev -- algallikale on külge poogitud autori nägemus, kaevanduse masinlikud kajad ja rütmid rulluvad valla, resoneeruvad, omandades uusi varjundeid ja rakursse. Teos ei ole ood masinlikkusele, see peegeldab metalli väsimist, väändumist ja kulumist. See on määrdunud päikesevalgus, mis sirab hooratta ja nukkvõlli õlisest kestast väljapoole. See on masina hingeelu, mis jäljendab eluslooduse pulsse ja tsükleid, püüeldes singulaarsusesse (rikutud ja hirmunud inimmõtlemises).