pan y rosas discos/ Bandcamp
Experimental rock Avant-rock Indie rock Alternative rock Psychedelic Art rock No Wave
Keith Helt on eksperimentaalleibeli/võrguplaadifirma pan y rosas discos asutaja ning juht, kes samas on ka ise muusik – andnud välja eriilmelist muusikat nii oma pärisnime kui aliaste all. Tema käesolev 7-looline on huvitav segu huvitavate bändide elementidest – Sonic Youth'i nurgelisest keerukast kidrakäsitlusest, The Fall'i sardoonilistest põlglikkust väljendavatest sündihelidest, aga ka kodulinna Chicago vabalt lainetavast impro- ja postrokk-skeenest; näituseks John McEntire'i kõrvalpundi Sea And The Cake'i voolav meeleolurokk. Ega siis kaugele jää ka Stereolab ning Electrelane. 80ndate alguse Sonic Youth kasutas ka süntesaatoreid, tõsi, vähesel määral. Sonic Youth oli hea bänd, ent neile kahtlemata oli oluline ka poosetamine. Teisalt poosidest popmuusikas ei pääse üle ega ümber – küsimus taandub sellele, et mida Keith Helt tahab öelda? Kuidas ta midagi tahab väljendada? Teisalt jälle – vastus neile küsimustele on vähetähtis, sest põranda all hoolitakse vähe, mida kriitikud suvatsevad arvata. Keith Helt'i eesmärk on jõuda transsi, ning lasta teistel sellest osa saada – tema tegutsemisviis on kordus, kordus, muutus, kordus, muutus. Põrandaalune horisont on hoopis teistsugune kui Taylor Swift'i oma. Sealsed tungid on ehtsad ja teravad – vähemalt esialgu. Kui seal ongi manipulatsiooni, siis selle algpõhjused ja väljundid on kindlasti erinevad miljoneid müüvast artistist. Tõele au andes – Taylor Swift'i seni suurim popakt oleks, kui ta tõmbaks Keith Helt'i nimega särgi endale selga. Või siis The Hirundu, Origami Repetika või Hanetration'i oma. Nagu omal ajal Kurt Cobain riietus Daniel Johnston'i nimega kaltsu.