- Field recording
- Ambient
- Musique concrète
- Ambient dub
- Post-classical
- Soundscape
- Organic electronica
Mark Nelson oli 90ndatel Labradford'i liige; Labradford liikus muusikaliselt kusagil ämbiendi ja postroki vahel. See tähendab, et pigem atmosfäärilised helindid kui kitarri kääksutamine ja seksuaalne puusanõksutamine kuuluvad ameeriklase muusikalisse genofondi. Järgmise kollektiiviga Pan American lisandus veelgi enam õhulisust ja eksperimentaalsust dub'i ja jätsu vahendusel. Kuigi viimatimainitud žanrid olid siiski vaid katsetus, hülgamata ideaali, loomaks täiuslikku helipanoraami. Lähedale jõuti albumiga "Quiet City" (2004, Kranky). Uus 12-minutiline üllitis algab laste häältega tänaval – eks see ole kaheti tõlgendatav. Kunagi tähistas laste kära lootusrikast tulevikku, tänapäeval osutab see pigem planeet Maa homo sapiens'ist kurnatusele. Sellele järgnevad kompositsioonid, milles inimene on kõrvale või seljataha jäetud, ning kibemagus üksildus seguneb (hinge)kriipiva iluga. Kõik voolab ja vuliseb, ent mingi kummaline mahajäetuse tunne valitseb helide taga. Justkui inimloom ei suudaks leppida mõttega, et maailm võiks eksisteerida ilma temata. Tõepoolest, ilus ja kummastav on see admiral Nelsoni helimaailm.
8.5 (8.0-9.0)