- Improvised music
- Avant-garde
- Drone
- Minimalism
- Abstract
- Experimentalism
- Musique concréte
- Electro-acoustic
- Ambient drone
- Experimental electronica
- Acousmatic music
- Sound art
- Psycho-acoustic
- Micronoise
- Post-psychedelic
Räägitakse, et horisonti kätte ei saa. Selle muusika autor näikse sootuks pea horisondilt ära keeranud olevat. See kuuelooline omandab impulsi kusagilt, ent selle tähendus ei saa olla esmajärguline. Heli on vaikne vindumine, ideedele ära ütlemine; eesmärgiga ära kesta ja kohale jõuda. Kohale jõudmine pelgalt tähendab viimase noodi-helindi lõppemist. Eks see album olegi eksperimentaalne muzak, mille nihked ja muutused on tagatud aktiiv-passiivse iseloomuga. Ühelt poolt improvisatoorne ja kõlaruumi testiv, teisalt ämbientlik-drooniv serva hoidmine ja vaevutajutavusse tardumine. Sfääre moodustavad helid on õõnsad. See ei saa lõppeda hästi, samas saamata lõppeda ka vastupidi. See lõppeb sama targalt (või rumalalt) kui see algas. Praktikas õnneks on asi keerulisem - avalugu "Dedication" on jõuline avaldus taustale abstraheeritud kahina-müra ning seda eesjoonel ilmestava rütmilisusega. Ent seda rütmikat ei tasu otsida ei diskost ega funk'ist. Ka ei oma see sugulust ei tehno, haussmuusika ega muu klubiristandiga. "Compendium Philosophiae" on vägev droonpsühhedeelia, mille sugereerivus, intensiivsus ja teostus ilmselgelt tõstavad selle albumi tipphetkeks. Ka teistes lugudes on positiivseid momente, mis ärgitavad mõtteid mõlgutama kujuteldaval elevaatoril liikudes. Ent emotiivse osuti suund on juba allapoole suunatud – neutraalseks et mitte öelda haakumatuks jäävad lõpulood; kuivõrd tegu on kogumikelt korjatud träkkidega, siis on see osaliselt mõistetav.
7.0 (6.0-8.5)