- Drone
- Sampledelic
- Abstract
- Experimentalism
- Field recording
- Acousmatic music
- Avant-garde
- Microtonal
- Musique concréte
- Post-industrial
- Spoken word
- Organic electronica
Inglismann Johnny Crewdson'i sooloasjale The Hirundu olen pühendanud palju lehekülgi, ent kunagi ei ole küllalt. Mees on kaheksakümnendate lõpust – algul koos kamraadidega – äestanud Blackpool'is lo-fi- ja DIY-helivagusid, ammutades dopingut ohtrast õllest ja jalgpallist. Olles inspireeritud Happy Mondays'i laivi nägemisest ning tehes algul kidrapõhist muusikat, pikkides sinna sisse üha uusi elemente ja nüansse. Säherdune rahutu loomus jõudis loogiliselt tantsu- ja elektroonilise muusika manu. Kamraadid kadusid kõrvalt, ent The Hirundu albumite arv kasvas jõudsalt. Koos sellega kasvas kõiksugu stiiliüleste katsetuste number. Käesolev album on teine osa selleaastasest dronotriloogiast. Kui esimene osa-album oli hästi madala kvaliteediga välisalvestistega vürtsitatud mikrotonaalne album, siis käesoleval on abstraktsuse määr vähenenud ja käegakatsutavus kasvanud. Vähemalt rohkemale ja kiduvalt õitsvale. Pigem õitsvamale, kuna kidub kah aeg-ajalt. Mis eristab Crewdson'i muusikat paljudest teistest on võime kätkeda midagi, mis haagib end kuulaja alateadvusse. Eks ta mängib lagundamise ja loomise viljakal piiril. Lagundamine loob positiivsed eeldused loomiseks. Mängides välja eluterve pinge vastandite võimendamise näol. Konkreetse muusika mõistmiseks tuleb kõrvaklapid pähe panna – see ei koosne ainult helikombinatsioonidest ja märkidest, vaid ka füüsilisest helivõnkumisest – selle füüsilisest mõjust. Droonmuusika puhul lisab see väärtust. Aitab koondada helikiired sugereerivaks poomiks. Kindlasti säherduse mikrotonaalse muusika puhul on oluline roll kuulaja fantaasial, ent muusikas endas peavad peituma päästikhelid, mis need vallandavad. Teisalt sõltub keskkonnast – looduslikus sünesteetilises keskkonnas kipub taoline muusika kahvatuma, ent tehislikus, sageli tunnetust kastreerivas maailmas helipilt rikastab ümbritsevat. Need 14 lugu sugereerivad bassisageduste, zombilike oiete ning mõnes mõttes eimidagiütlevate – et mitte öelda võõrandunud – helidega. Justkui osutades hiigelsuurele sipelgapesale, milles me elame. Selle muusika retooriline funktsioon ongi seda võõrandumist pehmendada mõtestamise ja kujutamisega. Selleks läheb vaja tuttavlikke kaunikõlalisi helisid nagu näiteks sulnis klaveriklimberdamine ja kellamäng mõnes kompositsioonis. Kellamängu iseloomustav kohmakus lisab midagi inimlikku, võib-olla koguni ilmestab üliinimlikku pingutust. Kellamäng sümboliseerib surelikkust – eriti just tänapäevases sõja ja haigustega laetud situatsioonis. Tekitab surmatantsulikus ringkäigus kord masendust kord lootust. Lõpuks loodetavasti leppimist sellega, mis ülevalt on vääramatuks säetud. Lõppude lõpuks oleme kõigest primaadid (esikloomad), kes on koja eesruumi, ent mitte (veel) tuppa lastud. Väga korralik teos, mis ilmselt sunnib siinkirjutaja dronoloogia esimese osa uuesti üle kuulama (kolmandat ei ole jõudnud kuulata).
8.5 (7.5-9.0)