- Glitchtronica
- Experimental electronica
- Micronoise
- Spoken word
- Post-classical
- Microtechno
- Electroacoustic
- Avant-electronica
Šveitsist pärit praeguseks hetkeks teeneka elektrooniku loomingu algusperioodi jääv album Poola plaadifirma Far From Showbiz all peegeldab kõike seda, millele ülalmainitud žanrimääratlused osutavad. Teisalt on need sildid meelevaldsed, osutamata täpsemalt artisti intensioonile luua kas uusi helisid või lihtsalt kokku pakkida juba olnut. Vahet tegelikult ei ole – ka see on meelevaldne eristus. Eriti tänapäeval, erinevalt sajandi tagusest olukorrast, kus elektrooniliste instrumentide loojad ja muusikud (tihti ühes isikus) juurdlesid selle üle, et kas luua midagi täiesti uut või kohaneda ümbritsevate tingimuste parema rakendamisega, oskusliku(ma) ära kasutamisega. Laurent Peter sumpab laias elektroonilise muusika spektris, otsides tasakaalupunkte krõbinate-prõginate, voogude ja rütmiliste pulseerimiste keskel. Peter'i muusika on monokroomne, eritades endast kõledaid valge- ja halliseguseid toone, millega ilmselt ei ole mõtet tulnukaid kosmosest tervitada. Võivad seda mõista vaenuliku žesti või inimliku nõrkuse ja haavatavuse märgina. Aeg-ajalt sugenevad klaveriakordid ja (prantsusekeelne) inimkõne, et kuulajale taas tuttavlikuga juured alla kasvatada. See õnnestub, nagu ka õnnestub luua kaasahaaravat stiihilist mikromüra – nõnda see tasakaalupunkt kasvatatakse. Kohati tekib mulje tehnomuusikast, ent klubides sellist ei mängita. Ja ei peagi – see on tantsimiseks liiga vaevarikas ja seitsmemõtteline. Ajaloolises plaanis on asi selgem – John Cage, Karlheinz Stockhausen, Pierre Schaeffer, Bernard Parmegiani, Autechre.
8.5 (8.0-9.0)