- Breaks
- Lo-fi
- Avant-pop
- Electronic music
- Sound collage
- Cinematic
- Sampledelic
- Hauntology
- Spoken word
- Post-psychedelic
- Post-pop
Ameeriklased Brett Zehner ja Eddie Palmer on kuulajaid kummitanud ligi kümme aastat, kellede põhimaterjaliks on vandenõuteooriad, müstilised juhtumid, helikollaažid ning seesuguste helide kasutamine ja uuesti kontekstualiseerimine, millede algsed loojad ei ole 99,9% tõenäosusega enam meie seas. Nad alustasid (internetipõhise) projektina The Fucked Up Beat – mis pakkus nii muusikaliselt kui ajalooliselt (albumite ja lugude pealkirjade põhjal) huvitavaid referentspunkte, ent pärast ümbernimetamist (loodan, et sõnakasutus on õige) on nad spekulatiivses plaanis tagasi tõmbunud. Ent nad panevad tuntud avaliku elu tegelastele (sh muusikud) puid alla – vaadake lugude pealkirju! Siinkirjutaja julgeb arvata, et käesolev 17-looline album on duo kõige ligipääsetavam (et mitte öelda popilikum) album – suhteliselt üheplaaniline (taamal ei peegeldu kuigi varje ega kummitusi), ei paku intensiivset kontrastsust ega transtsendentaalset keeret. Teisalt kõige häirivamaks elemendiks on dotseerivad-moraliseerivad kõnejupid. Sellele vaatamata on tegu korraliku (pop)albumiga – mille pealispindsus on petlik (mille lahkamine vajab rohkem kui ühte-kahte kuulamiskorda –, mida võiks iga endast lugupidav raadiojaam mängida. Ei usu, et keskmine kuulaja läheks neid kuuldes raadiojaama ukse taha. Õigust nõudma. Sest see ongi õige (huvitav) popmuusika, või kuidas? Ning temaatiliselt a(s)jakohane kah. Lemmiklugu on “Billie Elvish, Cryptozoologist” kergelt ülekeeratud ja libiseva, ent just seetõttu jalustrabava orkestreeringuga.
7.0 (6.0-8.5)