- Post-classical
- Modern classical
- Art music
- Cinematic
- Avant-pop
- Experimental pop
- Art pop
- Ambient pop
Kuulamapanev album on see. See 11-looline palindroompealkirjadest koosnev teos, mille taga on mees, kes 90ndatel oli liige ühes olulisimas Eesti indibändis (jajah, Borax`it kuulan ma tihti ja mõnuga) ning juhib kahasse Erkki Teroga R2-s saadet “Eesti Pops”. Erkki Tero ja Annie Ristiga tegi ta nullindatel kunstpopansamblit 3Pead. Võrreldes varasemate sooloalbumitega on käesolev märkimisväärselt enam toetuv klassikalisele muusikale – olles sugereeriv, kinemaatiline ja voolav. Või ütleme otse – tegu on uusklassikalise teosega, milles lisaks on näputäis elektroonikat, artikuleeritud ja artikuleerimata vokaali (nojah, see on tautoloogiline väide, kuna uusklassikalised teosed sisaldavadki elektroonilist manipulatsiooni). Filmilikud orkestratsioonid ja atmosfäärilised puhkpillivirvendused aeg-ajalt vaheldumisi mõne staccato-saagimise ja tumedama allhoovusega. Mulle endale meenutab Janek Murdi teos viljaka ameeriklase Dave Keifer`i aka Cagey House`i mõnd teost nullindate lõpust-nullindate alguses. Ilmselt on taies ka kummardus Arthur Russell`ile, kes Eesti põrandaaluses popkultuuris on olnud respekteeritud muusik. Album kõlaks veelgi paremini, kui see olnuks salvestatud millalgi 70-80ndatel analoogtehnikaga. Liiga kliiniline ja puhas, mis pikemal kuulamisel üha enam hakkab fooni looma; justkui seisaks valgeks võõbatud seintega krohvihaisuses sammassaalis. Vinüülikrõbin või lindisahin lisanuks väärtust. Aga see on väike (ja pigem subjektiivne) miinus.