- Avant-electro
- Experimental electronica
- Ambient
- Experimental techno
- Sound art
- Avant-techno
- Electronic music
- Tech-electro
- Minimal techno
- Avant-electronica
kiwa(noid`i) albumi pealkiri näikse tõukuvat samanimelisest näitusest aastal 2013, mis tegeles mitte(oleva) elik (mitte)oleva)) temaatikaga. Ma väldin teadlikult tema muusika kirjeldamiseks kindlat kõneviisi, kuna lähtudes näivuse-(päris)ideede suhtest oleks ilmselt võimalik midagi enam vettpidavat ja konkreetset väita – mis samas eelduslikult end lõppude lõpuks tühistab. Teisalt – väites eimiski kohta miskit – kas selle väite esitamine ei oleks pidanud olema võimatu? Või siis – väites eimiski kohta miskit – saab eimiskist miski ja see hakkab paratamatult oma elu elama. Või on see pelgalt võimalikkus, mis võib-olla mingitel tingimustel realiseerub? Et “see on” – või nagu lõunaeestlased väljenduvad – “tuu om”. Aga “om” on juba universaalsem ja selgelt väega sõna. Kogu see temaatika külgneb ka Looja tõestamise loogilis-metafüüsilise argumentatsiooniga (kas eimiskist saab tekkida miskit?). Kiwa on kindlasti looja, tema olemasolu ei vaja tõestamist. Või ikkagi vajab? Kui tahakski, on siis selle järele tarvidust? Olen enda meelest temaga rääkinud, muusikat vahetanud (üks Autharktos`e algne lint peaks tema käes olema), telefonitsi rääkinud. Keegi samanimeline mängis kunagi “Fantaasia” saates ja kirjutas Eesti Ekspressis arvustuse mainitud artistist. Aga võib-olla kujutan seda kõike ette. Pelgad varjud koopa seinal. Aga varjude helklemises ongi mõte. Samamoodi helkleb käesolev 9-looline üllitis keha ja vaimu vastuolust sündiva labürindi iga nurgataguse seinal. Tantsib nurgeliselt-elliptiliselt ja genereerib hereetilisi mõtteid ühtaegu. Muusika on komponeeritud Buchla 200-nimelisel elektroonilisel seadmel Stockholmis. Don Buchla`le teatavasti ei meeldinud kasutada sõna “süntesaator”, mis talle seostus teiste instrumentide jäljendamisega. Eesmärk oli luua seade, millega oleks võimalik luua traditsioonilistest instrumentidest eraldiseisvaid uusi saunde. Sellega külgnevalt mainis ka Delia Derbyshire, et lihtsustatud masstootmises süntesaatorite olemasolu lahjendab (elektroonilist) muusikat. Eks iva olegi sisus ja metoodikas ning (päris)idees, mis konkreetsel juhul on meisterlikult täide viidud. Kindlasti üks parimaid asju, mida sel aastal kuulnud olen. Eesti kontekstis ühildub käesolev album – mille on üllitanud legendaarne Frankfurdi plaadifirma Mille Plateaux – samasse kontiinumi Wochtzchèe 2006. aastal ilmunud meistriteosega “Diktüoneemakilt” (Ulmeplaadid). Parmenidese tee(lahe) 21. sajandil, või kuidas?