- Experimental electronica
- Dubtronica
- Avant-electronica
- Abstract
- Post-psychedelic electronica
- Electronic music
- Dubstep
- Trip-hop
- Post-rock
Raske on seda 11-loolist albumit kuhugi lahterdada, kuna siin on justkui kõike ja samas oma efemeersuses ja pidevas voolavuses mitte midagi. Tõsi, rõhuasetus on elektroonilisel eksperimenteerimisel, mitte tantsurütmide esilemanamisel. Dubstep'i madalad bassisagedused roomavad aeg-ajalt mööda kuulaja seljarootsu, et siis muutuda abstraktseks heligenereerimiseks. Kui elektroonilise muusika kohta oleks mõttekas kasutada määratlust "lo-fi", siis ma kindlasti teeksin seda. Dub'i siin on, aga rõhutatult vahendi, mitte eesmärgina. Teisalt on Ünsai muusika üsna obsessiivne, kuna artist takerdub heas mõttes teatud rütmidesse ja sagedustesse, püüdes sellest maksimaalset välja sõeluda. Või vähemalt huvitavat, ning seda ta teebki. Maksimaalne ongi huvitav? Ja huvitav on maksimaalne teatud mõttes? Paksude biitide vahele sugenevad klaveriakordid, rõhutades kõlapildi monokroomset iseloomu. Pool nooti on siin-seal skrätši ja isegi õhulisemat elektroakustilist puudet, mis antud kontekstis tõemeeli omandavad tektoonilise efekti. Lõpulugu "Kiruna" on ilmne erand, jäädes žanriliste kõverpeeglite vahel põrgates kuhugi postroki ja trip-hop`i vahele kinni. Kokkuvõttes on see kompromissitu helilooming, mille kuulamine tasub end igati ära. Võimas!