- Alternative rock
- Lo-fi
- DIY
- Indie rock
- Post-punk
- Art pop/rock
- Avant-rock
Jah, enamik kunstist ja kunstnikest on murtud. Seetõttu Xanax on jumalus ning õllepudel armuleib. Vedel armuleib. Tõsi on ka see, et hädad ja vaevused on ehtsa kunsti loomise eelduseks. Kõik see tänapäevane popmuusika lõviosas ajab tõsiselt iiveldama silmakirjalikkuses – imelik mõelda muusikast kui silmakirjalikust, aga nii see eksimatult on. Silmakirjalik ja piinlik saast. Isegi kui aetakse endale moodne soeng pähe või aetakse totakad püksid jalga, ei paranda see asja. Kuulake R2 saadet “Muusikanõukogu” või Kuku raadio “Muusika sinu kõrvadele” – saate endale pasaussi kõrva. Ma sugugi ei arva, et saatejuhtidel oleks sitt muusikamaitse – pigem vastupidi –, lihtsalt saadete formaat on seesugune. Õnnis Mark E. Smith oli viimane ehtne popstaar, kuna oli antistaar, kes südamest põlgas moolokit, mis kasutab helisid tenniseväljakute ja basseinide hankimiseks ning suuremate häärberite ostmiseks; samas tehes suurepärast muusikat, ammutades protesti ja jõudu lo-fi ja DIY-esteetikast. Primitiivsus ja eluterve kunstiline nihilism oli olnud liikumapanev jõud nii tema kui tema suurte eeskujude puhul. The Fall omakorda on olnud eeskujuks Briti kompromissitutele puntidele nagu The Hirundu ja The Bordellos. Käesolev 15-looline üllitis on kahtlemata The Bordellos'e parim – kui hea on siinne lookirjutus intrigeerivate seadistustega, olles sageli mattunud sahinatesse-kahinatesse. Meeleolud kõiguvad kurvameelsuse, resignatsiooni ja viha piirimail. Kallid muusikafännid, kui kuulate muusikat, ärge kasutage kuulamisel efekte – ärge moonutage ehtsat helipilti. Keerake lihtsalt volüümi juurde või maha – igasugu lisabassid ja Dolby efektid on saatanast. Pigem säästke omi kõrvu ümbritsevast infomürast, et kuulda vähekuuldavaid sagedusi.