- Electronic
- Post-industrial
- Trashcore
- Industrial rock
- Dark wave
- Piano music
- Industrial electro
- Neoclassical
- Alternative rock
Rääkides industriaalrokist tõuseb siinkirjutajal klimp kurku – see klimp ei ole meeldiva maitsega. Esiteks on see vana kooli industriaalmuusika solkimine ja tähenduse-kavatsuse muundamine negatiivses suunas. Reeglina tähendab see juhmi masinlikkust ja nürimeelset korda armastavat digitaalset nuudeldamist vastandina vana kooli industriaali analoogkõladele ja nihilismile. See ei ole enam vaba muusikalise mõtte edastamine, vaid umbne institutsioon. Needsamad negatiivsed elemendid on kahjuks esindatud ka käesoleval üheksaloolisel albumil (väljaandjaks Zorch Factory), kuigi Viinist Austriast pärit projekt suudab seda leeevendada, väljudes siin-seal eelpoolmainitust. Näiteks pakkudes aeglasi darkwave`ilikke orkestreeritud kaemusi klaveriklimberuste saatel, mida saadavad mahasurutud raevu sisaldav vokaal ja konkreethelide müra taamal (“Glimpse the Unthinkable”). Või siis modifitseeritud (pool)kajadesse uppuvad klaveriakordid, mis rõhutavad ruumi ja aega meie ümber (kuigi võivad aja seisma panna). Seesugused suhted elementide vahel ning tõhus fokusseerimine teatud detailidel ja võtete kasutamine lisavad efektiivsust kuulamiskogemusse. Eklektiline on see album igatahes – siin on isegi kõige tavalisemat alternatiivrokki, millega ei oskagi midagi peale hakata. Kohatäide nimega “Reprise”. Teisalt jälle raevukas metalli needmine tasakaalustab tühisust (nimilugu) või siis teeb seda lihtsalt tumeämbientne kompimine sügavustes (“Abandon Hope”). Kokkuvõttes võib siiski nentida, et positiivseid momente on hulgim.