- Ambient
- Avant-garde
- New Age
- Organic electronica
- Acousmatic music
- Spoken word
- Field recording
- Musique concrète
- Art music
- Sampledelic
- Experimentalism
- Post-rock
Kuulasin Tondi albumit kahe eestimaise indiklassiku - Dreamphish'i "Garlic Icecream'i" (1997) ja Borax'i "Tallinn" (1996) vahel. Nimetet (kassett)üllitised on jätkuvalt väga südamelähedased, kunagi seotud lootuste, vabadus(tund)e ja usuga, hetkel omades sügavat nostalgilist ja jätkuvalt kunstilist-emotiivset väärtust. Kuidas see Siim Kuusemäe loominguga võiks seostuda? Kujutan ette, et aastakümnete pärast võivad Tondi kassettväljaanded (Trash Can Dance'i kompromissitu järjepidevus!) olla samasugused klassikud nii mõnegi hetkel hilisteismelise jaoks. Miks mitte ka siinkirjutaja jaoks... .
"Džungli" all reeglina mõistetakse läbimatut troopilist vihmametsa, mis avaldab kustumatut mõju sealviibiva inimese psüühikale ja füüsisele. Vähem teatakse, et on olemas ka parasvöötme vihmametsad, peaasjalikult Kanada lääneosas Briti Columbias, mis sademete hulga ja massiivsusega ei jää troopikale alla. Mulle tundub, et Tont rändab nii siia kui sinna, ja kolmandaks jääb alateadlikult kohale – kodusesse Eestisse ja mälestustesse. Kogu see intensiivne kajadesse uppumine on kui läbi mälestuskihtide vajumine ja varjude liikumine; mingi sisu otsimine, mis – tõsi küll! – võib osutuda püüdmatuks sinilinnuks. Eks mälestused ole seotud tehnika ja konstruktsiooniga, nagu ka muusika; ning omavahelisel põkkumisel võivad vägagi vilja kanda. Oluline on tohutu vabadusiha, mis albumit läbib – inimolemise käändumine allikasse, kust me kõik pärineme ja vähem või rohkem alateadlikult seda endale teadvustame ja selle poole võngume. Loodus on suurim kunstiteos ja asi iseeneses ning "Džunglirada" selle meisterlik peegeldus. Vari koopaseinal võib tõepoolest lummav olla.