- Psychedelic
- Avant-rock
- Psych-rock
- Avant-blues
- Experimental rock
- Improvised music
- Space rock
- Art rock
Inglise kollektiiv ZOG meeldib mulle a priori seetõttu, et seal mängib Johnny Zchivago – siinkirjutaja lemmikblogija, kes on nii kriitiline kui irooniline enda blogis Die Or D.I.Y, tutvustades meinstriimist hälbivaid obskuursusi (žanriliselt seinast seina – provokatiivsest mittemuusikast kuni postpungini) kui valades tõrva muusikalistele dinosaurustele ja institutsioonidele. Ka poliitikat kaasab ta parajal määral – asja eest ja tagant saavad tema käest vastu pead parem- ja vasakpoolsed. Aeg-ajalt võtab ta vaatluse alla plaadifirma Year Zero loomingu (kahtlustan, et ta on sellega lähemalt seotud kui ainult muusikaliste projektide kaudu).
Nagu varasemad ZOG'i albumid on ka see alumistele selgroolülidele (kuigi kaaneülesvõttel on terve lülisammas) tähelepanu juhtiv album justkui prooviruumis valmis küpsetatud. Mitte justkui – ilmselt ongi. Hulgaliselt kaja, trumme ja trummitaldrikuid, mis väänlevad tagasisidestatud kitarride ümber. Kitarrides on bluusilikku raginat ja kriipimist; seda robustset hingetäiust, mis ühendab omavahel erinevad ajavaimud. Kohavaim kõnetab ilmselt Mississippi deltas ja kõrbes, kus sündis Don Van Vliet – see selleks. Vahetevahel vürtsitatakse seda toorusest, roostest ja metalliläikest läbiimbunut inimhäälte ja elektroonikaga, aga need ei väära selle kuueloolise põhikurssi. Muusika, mis pidurdab selleks, et kiirendada. See vist ongi psühhedeelia.