- Synth-pop
- Yacht pop
- Progressive
- Electro-rock
- Electronic music
- Psychedelic
- Alternative pop
- Electro-fusion
- Acid pop
- Synth-rock
Juhul kui vihakõneseadus vastu võetakse, kas siis plaadiarvustusi tohib enam kirjutada? Näituseks annad plaadile kaks punkti viiest võimalikust. Artist kaebab kohtusse, kuna tema arust on arvustaja argumentatsioon kantud (ajast-arust/valedest) (eel)arvamustest; ja üleüldse – arvustaja ei ole lihtsalt tema meelest kompetentne, ei ole asjast üldse aru saanud. Siinkohal muidugi siinkirjutaja süda heldiks tohutult, kui näiteks Tõnis Kahu ja Valner Valme konstrueeriksid maksimumpunkte hõlmavaid plaadiarvustusi Toivo Asmeri ja Vallo Randpere teostest. Dadaakt missugune! Juhul kui on tegu gei-artistiga (kohmakas väljend? – nõus) või rahvusvähemustest koosneva pundiga, kas siis tuleks end veelgi enam tasa lülitada ja valetada asja sisu kohta (juhul muidugi, kui tegu on jamaga)? J.M.K.E laulis organiseeritud elu/süstematiseeritud õnn esmakordselt kakskümmend neli aastat tagasi. Ainult et tänapäeval isiklik plaan standardiseeritakse ühiskonna nähtava käega. Varem nähtamatu on muutunud nähtavaks.
Mäletan aastate eest Mart Niineste kirjutet plaadiarvustust Winny Puhh'ist, milles vaenas lõunaeestlasi väheses või olematus huumori omamises ja kergitas enda saba (väidetavalt mulgi juured). Standardiseerijatele-manipulaatoritele näitan ma trääsa. Vahet ei ole, on tegu parem- või vasakpoolsetega. Peab hoidma tasakaalu, et mitte langeda äärmustesse – totalitarismi.
Timo Petmanson on Lõuna-Eestist pärit muusik – eks igaüks arvaku, kas selle seitsmeloolise albumi loomiseks oli vaja huumorisoont või mitte. Pealkiri näikse viitavat – logime end siia ja sinna stiili sisse, võtame siit ja sealt ning paneme joviaalse miksi kokku. Selleks piisab talupojatarkusest, vajamata kõledat võõristavat leksikat ja naeruväärsetest poosidest koosnevat personaalavatari. Selles on ülendavat vaibi, positiivset ajukeemiat, pillerkaaritavat rütmustringel-tranglit ja piisavas doosis suunurki mõõdukalt kergitamapanevat nostalgiat. Tõsi, pealkirjas osutatud klassikalist 8-bitist saundi ei ole albumil paraku kuulda.