- Post-rock
- Cowbell indie
- Alternative rock
- Indie rock
- Ambient rock
- Art rock
- Progressive
Kui Angloameerika väljaanded teevad kokkuvõtteid parimatest albumitest žanrite lõikes, jäävad pinnale lõviosas USA ja Briti asjad; harva on seal mõni Kanada ja Saksa üllitis, veel harvem mõne teise maa oma esindatud. Ei ole seda taaka sel korral. The Echelon Effect on suhteliselt vähetuntud Briti ühemeheprojekt, niinimetatud Bandcamp'i demokraatia sünnitis, kuigi tolles keskkonnas keskmisest vähem anonüümsem, st rohkem tuntud. Mis tähendab seda, et albumi on kümmekond inimest või natuke rohkem ostnud. Ten Drift on meditatiivne kulgemine pastoraalses keskkonnas, mis rõhutab õuel leiduvaid pastelseid värve, veiklevaid varje, paitavaid tuuleiile, sujuvalt muutuvaid ilmastikumuutusi ja kõduhaisu. Nagu sünesteetilise kogemuse rekonstruktsioon, taaselustades seda linnakorteris konutavale unistajatele; kes õhtul on liiga väsinud, et tiibu saputada. Mõnikord võib sellesuunaline taotlus areneda millekski painajalikuks ja düstoopiliseks, kui vilets esteetika püüab oma olemuselt košmaarset taotlust elik simulaakrumit lunastada (hoopis võimendades seda). Muusikaliselt ei tahakski seda mõne teise postrokkalbumiga võrrelda, kuna mõtted liiguvad hoopis Simon Jeffes'i juhitud imetabase Penguin Cafe Orchestra-nimelise imelooma manu. David Walters' i algus- ja lõpp-punkti vahe on väiksem, st ta koob vähem, loob rutem suhteliselt kitsa diapasooniga meeleseisundeid, ent jätab seeläbi ekstaasile vähem aegruumi välja areneda. Kokkuvõttes siiski korralik kuulamine.