- Shibuya-kei
- J-pop
- Dance pop
- Future funk
- Smooth jazz
- Synth-funk
- Electronic pop
Vaadates TANUKI Bandcamp`i leheküljel artisti – kes teeb ilmselget japspoppi, samas elab Glasgow`s Šotimaal ja kolmandaks kannab Swoosh-särki, millel ilutseb NASA kiri – võiks arvata, et tegu on pesuehtsa kosmopoliidiga. Mis seal siis ikka – ka muusika kätkeb piiritletut ja piiridest väljumist – nagu on see J-pop`ile aastakümneid iseloomulik olnud. Ühelt poolt maine ja tantsuline, teisalt reaalsust moonutavad filtrid ja rohkem või vähem (ala)teadlikult himustatav kosmiline mõõde (NASA!) – soov väljuda ja saada taikonaudiks või areneda hoopis Frankenstein-küborgiks, et kiirendada suurest kiirguskoormusest täidetud ilmaruumi, et kaduda kuhugi...õigupoolest eikuhugi. Saada eimiskiks. Vahet ei ole – muusika kui katalüsaator, muusikast kui kütusest enesehävitamise teel jääb jutt. Elegantsem ja sügavam kui Swoosh`i trajektoor. Elu on lühike, aga kunst igavene. Kas need 12 minutit muusikat on tõesti kestvam kui keskmise Joosepi elu? Kindlasti – peaasi, et hiigelserverid tohutu infohulga all ei plahvataks. Kale neutron- ja prootonosakestega pommitav kosmos tundub selle digitaalse düstoopilise eelduse ja tingimuse kõrval paradiis olevat, on ju? Oleks planeet lame, saaks üle ääre alla hüpata ja minema putkata. Kuigi see 4-looline üllitis on üdini joviaalne ja justkui emotsionaalselt ülevoolav – tõepoolest, justkui… . Tõepoolest on selle kontrapunktiks vargsi hiiliv õud. Taara (a)vita! (brevis!!)