- Baroque pop
- Indie pop
- Chamber pop
- Alternative pop
- Sunshine pop
Ma ei tea, mida see pealkiri täpsemalt tähendama peaks – esmapilgul võiks ju arvata, et on pühendatud krokodillidele, alligaatoritele ja gaavialitele. Aga pealkirjades nende nimesid ei esine. Mis iganes, aga muusikaliselt on see pilguheit helgele päiksepaistelisele valule, mis nominaalselt uhkeldab suure hulga legendaarsete elektrooniliste klahvpillide kasutamisega (meenub kohe Air`i “Moon Safari”), aga liialt ekspluateeritud neid ei ole. Pigem vastupidi – keelpillid, elektroonika ja puhkpillisektsioon on kenasti tasakaalus ansambli kolmandal albumil. Tundub, et sarnaselt Damo Suzuki`le, kellel oli märkimisväärne mõju tulevastele Jaapani (eksperimentaal)bändidele, on ka Stereolab`i ja Laetitia Sadier`i mõju märkimisväärne tänapäeva Prantsuse ansamblite loomingus (sealtkaudu ja eraldi mõjuliinid yo-yo popist ja Serge Gainsbourg`i OST-esteetikast). Üldmulje on selline tasalahja aasapopp (jah, võib leida sarnasust üle-eelmise kümnendi Rootsi indipopparitega nagu The Concretes, Suburban Kids with Biblical Names, Sambassadeur, I`m From Barcelona, Club 8 jpt), milles on ka mõni tummine lihatükk sees. Näituseks “Ferdinand L'Albigeois”, mis jagab end hoogsa refrääni ja keskaegse muusikalise kudrutamise vahel.