- Urban music
- Hip-hop
- Rap
- Autotune
- Electronic music
- Anime pop
Elektroonilise muusika pioneer Delia Derbyshire oli väga skeptiline süntesaatorite osas, öeldes, et õiget elektroonilist muusikat tuleks teha viisil nagu nemad tegid BBC Workshop'i raames – kleepides-lõigates ja suht primitiivseid generaatoreid kasutades. Praegust elektroonilist popskeenet jälgides oleks raske legendile vastu vaielda – aeg on raha, aga raha ei haise; küll haiseb heliline sõnnik, mida raha vastu vahetatakse. Vähemalt käesolev artist oma kolmeloolise hip-hop/autotune-kräpi eest raha ei küsi. Tuleks üks heli-Hitler, kes autotune-masinad kokku korjaks ja lõkkes põletaks. Nali naljaks – masin ei ole ju süüdi, et inimesed neid nii üheülbaliselt ja mõttetult ekspluateerivad. Nagu osaliselt funktsioneeriv robot keset mõeldavat postapokalüptilist risuhunnikut nimega linn. Nagu paadunud narkomaan, kelle pähe mahub kaifi mõju all olles ainult üks fraas, mida ta võib lõpmatult korrutada adekvaatsetele inimestele (teisisõnu, saadab masinlikult pikalt). Ja autotune siin korrutab, mängides ilmselgelt kuulaja närvidel. Ei ole ju naljakas – isegi see vist ei päästaks, kui siia peen nali sisse süstitaks. Teisalt mingi anime lõime ja jaapanliku autentsuse püüe kulgeb siit läbi, aga nüri on nüri on nüri. Keskpärase jama on väljutanud muidu asjalik Jaapani leibel Maltine.