- Deathrock
- Post-punk
- Indie punk
- Alternative rock
- Indie rock
Kuuelooline ja 14-minutiline album New York'st, mis on mängitud klassikalises rokiformatsioonis, on suurepärane vaheldus igasugu targutavale popile ja rokile; poosetava popi tühi poos sõidetakse lihtsalt üle ja laiaks. Sirgjooneline ja lööv, samas piisavalt sügav ja terviklik rokk, mis serva- ja külgepidi puutub kokku postpungi ja USA surmarokiga (üks postpungi tuletistest). Jah, nelikul on poos, aga see on lihaks saanud, see on internaliseeritud-integreeritud-konfigureeritud, mitte ei joosta haledalt poosi taga. Naislaulja üürgab ja lõõritab vaheldumisi tumedate ja halle varjundeid heitva heliseina najal, meenutades enim 80ndate lõpus- 90ndate algul tegutsenud The Heart Throbs'i (lauljatari). Jah, see hääle sügavus ja tämbri värvus pärineks justkui mõnest davidlynchilikust süvikust. Ise nimetaksin seda muusikat lihtsalt indipungiks (kuigi termini defineerimine ei ole ilmselt kergete killast - rohkem tunde küsimus). Veelkord - väga puhastav kogemus, mis konverteerib ja absorbeerib negatiivseid hinge kogunenud jälgi. Misse hea muusika eesmärk muud ikke ole, kui lunastust ja tüünust pakkuda. Ja Peltsebuli saab ikka tumedust kiirgavate poomidega välja põletada. Põle!