Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).
"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.
Kuula albumit siit
10.0