Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.
Kuula albumit siit
9.3