New Weird- ja psych-tont käib mööda Euroopa avarusi ringi... . Nali naljaks ja liialdused liialdusteks, kuid Šoti duo Factory Kids ehk Christina Marie (The Modern Hour/Audn) ja Tom Chaplin (Luminous) on seesugune bänd, mis meie kontinendi konservatiivsesse indie-muusikasse ja popavangardi on viimase 2-3 aasta jooksul uusi mõjujooni ja erksust pillanud. Muidugi, Euroopa muusikaajaloost võib leida palju näiteid ekstsentrilistest ansamblitest, kuid need on tähelepanu leidnud hilisematel aegadel.
5-looline EP räägib mõistatuste ja küsimärkide keeles. Vihjed, vihjed... . Kontrastid, kontrastid... . Tagurpidi rulluvad efektid, heliline robustsus, kummituslikud kajatoad-vokaalvarjundid, kordustele rajatud minimaalelektroonika, "vigasuse" presenteerimine, digitaalsed helikarkassid, varjulise ambient-muusika eepiline mõõde. See ei ole kindlasti helikeel, mis jagaks koodid ja mõjujooned esimeste kuulamiskordadega välja. Glasgow duo juured peituvad vana kooli industrial-muusika nihilismis ja neurootilises staatilisuses, no wave`i elektroonilise punkkõlaga mässulisuses, krautrock`i repetiivsuses, kuid kindlasti eeldab see ka helikunsti vaimsuse ja võttestiku tajumist. Suicide, Throbbing Gristle, Brian Eno, Einstuerzende Neubauten, Cabaret Voltaire, Laurie Anderson, Big City Orchestra. Vajab kuulamist ning kaasamõtlemist. 21. sajandi punkmuusika. Ning lõpulugu Tale Of Never on ambient-muusika ideaalkuju uuestiloomine.
Kuula albumit siit
9.4