Siinkirjutajale on meeldinud sedasorti anonüümsus, mille kaudu Aasia artistid kompavad lääneilma inimest. Isegi kui teame konkreetseid nimesid pseudonüümide taga, ei ütle need midagi ega tekita vähimalgi määral assotsiatsioone. Või vastupidi - kas me teame näiteks tõusva päikese maa tuntud inditrooniku Cornelius`e pärisnime? Või veel tuntuma rühmituse Mono liikmete nimesid? Kas me mäletame superfilmide "Ring" ja "Tume vesi" autoreid? Tähtsusetu näib see olevat, eks ju? Võimalik, et just selle kunstliku puhvri tekitamise - nimede tähtsuse minimeerimise läbi - kaudu suudamegi kaugete maade kultuurid endale isuäratava(ma)ks teha. Ning loodetavasti kunagi suudame ka ise oma kultuuri siseselt nimekultusest üle saada.
Sama kehtib ka Kuniaki Sato alias AruTai kohta. Üllitise THE TSPDF EAR kaheksa lugu lausuvad palju enamat - nurgeline IDM, kus on palju abstraktseid sopistusi, lääne kultuuriruumi jääva inimese loogikale ootamatuid, samas äärmiselt tervitatavaid ja irriteerivaid lahendusi. Motoorsete putukate sirinad, masinlikud (pseudo)orkestratsioonid, sünge bassikõmin, kõiksugu kriipivad helid, atmosfääriliste - suisa ebamaiselt ilusate - helikarkasside hõljumine tuvastamatutes keskkondades. Saundträki muusika. Põnevad katsetused vokaal- ja klaveriakordide vahendusel, siin-seal esiletõusvad naturaalhelid (trepimademete naksumine, eelpoolmainitud putukate sirinad, palju õhku). Naturaalsuse ja industriaalsuse kohtumine, hetkeks vastandumine ning seejärel ühtesulandumine. See ei ole pelgalt helide pöörane rullumine, vaid helide pööramine rullumine narratiivsuse saatel. Kuid ärge küsige, milles see täpsemalt seisneb. See on pigem intuitiivne faktor.
Kuula albumit siit
9.0