Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.
FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.
Kuula albumit siit
7.7