Pages

7/26/2010

Johnny Hoodoo At My House (Kill Mommy)


Kuulates šotlast Johnny Hoodoo`t on raske eksida ettekujutluses, et 40ndate eluaastate õhtusse kuuluv meesterahvas poleks läbi imbunud kanepist, õllest, rummist ja pornost. Midagi seesugust nagu Shaun Ryder, ainult et selle vahega, et Hoodoo vahetas 80ndate alul indiekitarrid USA (juurte)muusika ja dobrokidrade vastu ning ei ole tüsedaks läinud. 21 lugu demonstreerivad muusiku imetlusrallit rockabilly ning blues`i vastu, on nii kavereid kui originaale. (Ning kõiksugu autoriõigused saadab ta otsesõnu peesse, kuna see (autentne) blues-muusika on väga vana kraam). Mulle meeldib tüübi ükskõiksus - tema kohati deliirne jauramine-jõuramine, kare pillindus ja laulumaneer. Hoodoo võib küll pealtnäha olla pohhustlik lad, kuid mille varjus surgib käbe kurat (kuulake kasvõi nimiloo hõbedast blues-feedback`ki). Või ei olegi see pelk pohhuism, vaid varjatult helilise primitivismi taotlus? Ameerika Primitivism ei jää sellest kaugele. Ühesõnaga, kogu kupatus on piisavalt hingestatud, ning põhjendatud, et heita pilk tema maailma.

Kuula albumit siit

7.6