New Yorgi/Atlanta kombo Snowden on 5-6 aasta jooksul suutnud palju populaarsust võita. Uurisin ja leidsin, et last.fm`is on isegi Snowden`i kommuun - mida igale pundile teps ei pühendata -, ning kuulamiskordade arv läheneb miljonile. Reliisinud 1 stuudioalbumi ning 5 lühimängivat, on kvartetil ette näidata aukartustäratav gig`ide nimekiri alates 2003. aastast. Tõsi, viimasel kahel aastal oli punt üsna vakka jäänud.
Võrdluses nelja aasta taguse stuudioalbumiga "Anti-Anti" (Jade Tree) on rühmitus liikunud enam kingapõrnitsemismaastikele, peites tsipa rohkem Interpol`i - ja selle kaudu Joy Division`i, The Comsat Angels`i ja The Chameleons`i - mõjusid. Aga ainult natuke. Mis iganes, 5-looline EP on igal juhul dekadentlik - nii oma ilus kui tüütuses. Kaunid ja tüütavad hetked esinevad sageli kõrvuti ühes ja samas träkis (No One In Control (EP Version)). Venivad kitarrid ja vokaalliinid, katkematud katedraaliorelid ning sporaadilised trummeldamised. Hoolimata mõningasest letargiast virgumisest - sisaldades seti kaunimaid harmooniaid - kõlab samasse auku ka Don't Really Know Me (EP Version), ning Anemone Arms (EP Version) tundub kõigest pateetilise käkerdisena. Samuti So Red (EP Version) on nii nagu ta on - üsna lõdva ja lohaka suhtumisega; alles lõpetavas No Words No More (EP Version) hakkavad kitarrid elama-kriipima, pingestatud tume sentiment kerkib esile, kuigi üsna varsti langeb träkk tuttavlikku skeemi.
"Slow Soft Syrup" EP põhiviga peitub selles, et tahetakse panustada ainult unelevatele kihtidele ja lummale (nagu enamus tänapäeva shoegaze-newgaze-punte teeb), kuid jäädakse selles osas selgelt puudulikuks. Kui välja arvata paar hetke (teises ja viiendas loos), siis ülejäänus dèjà vu efekti kordumine muudab 24 minutilise seti märksa pikemaks.
Kuula albumit siit
6.7