HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".
Kuula albumit siit
7.3