Pages

5/29/2010

Foxes In Fiction Swung From The Branches (Orchid Tapes)


Noor torontolane Warren Hildebrand on tasapisi tõusmas Põhja-Ameerika võimsa tasemega eksperimentaal(rock/folk/indie)muusika/ambient-maastikul. Tema debüütalbum "Swung From The Branches" - millest siin kohe juttu tuleb - reliisitakse kuu aja pärast (uuesti) Brooklyn`i label`i Moongadget all, saades tuntumatest artistidest oma kaaslasteks Hella, Casino Versus Japan`i, Benoit Pioulard`i, Praveen`i, Dykehouse`i (kolm viimast nime on plaadifirmaga seotud lõdvemalt, täpsemalt kogumike kaudu). Märk on maas, seda enam, et kaasaegse muusika piibel Pitchfork pühendas tulevasele sündmusele soliidse pikkusega kirjutise.

"Swung From The Branches" üllitati esmakordselt kanadalase personaalse CD-R/lindifirma Orchid Tapes`i alt. Mis teeb WH muusika eriliseks? Kindlasti üheks (tehniliseks) eelduseks on analoog- ja digitaaltehnoloogia ühekspõimimine - ühelt poolt salvestamine lintidele, teisalt kasutab ta digitaalset reverb-masinat. Integreerida erinevat päritolu helilained orgaaniliseks tervikuks eeldab tegijalt nutikust. 19-loolise ja natuke üle tunni aja pikkuse taiese võib tinglikult jagada kahte ossa. Üks kimp hiilgab ambient/atmosfääriliste post-rock-numbritega, millest kostub pulseerivat ja märkamatult kerkivat atmosfäärilisust, lindisahinat, kohati ka (igatahes meeldivat) pastoraalset primitivismi. Ennekõike meenuvad M.Pyres`i ambient-eksperimendid. Samas flöödikahinad eeterlikus sentimendis sildavad tänapäeva 70ndate-80ndatega - täpsemalt new age-muusikaga. Muljetavaldavalt kaunis. 7-8 träki kohal sisenevad masinatega tekitatud kesktempos rütmid, spoken word/storytelling, kuid ennekõike omandab helimaastik kiiremad tuurid, millega ongi uus faas alanud. Lisanduvad musique concrete-elementide põimimised, avatud elektroakustilised keskkonnad, eksperimendid lindikiiruste ning helitugevusega. New Panic Cure on esimene indie-pääsuke, demonstreerides kohe puust ja punasest, miks torontolasele pannakse suuri lootusi; Jimi Bleachball meenutab My Bloody Valentine`i, ennekõike Hildebrand`i laulumaneeri ja tämbri kaudu, mis vägagi läheneb Kevin Shields`i omale (vrd Off Your Face; Moon Song). Nimilugu on avatud uste-akendega läpparifolk, kus lisaks pärishelidele on kasutatud lindimanipulatsioone, psühhedeelset tekstuuri ning häälutusi. Shields`i nimi sai mainitud, kuigi kaasaegsetest suurkujudest on Hildebrand ilmselt kõige lähemal Bradford Cox`ile. Sellega seonduvalt on üks albumi tipphetki 15 Ativan (Song for Erika). Dünaamiline inditroonika/poptroonika tõmbab lihtsalt aju vurrina käima ning ajumahlad jooksma. Või siis sellele järgnev To Go Home. Music that will save your life. Kui 80ndatel päästis elusid jangle pop/twee pop`i helin, 90ndatel shoegaze`i ja britpop`i meistriklass, nullindatel post-rock ja friikfolk ning avangardpop, siis viimatinimetatuga on uute kümnesse sisenenud chillwave ja glo-fi. Elagu tänapäeva muusika ning üks selle aasta meistriteoseid!

Kuula albumit siit

10.0