Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?
"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.
Kuula albumit siit
9.1