Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.
LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.
Kuula albumit siit
7.5