Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.
Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.
Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.
Kuula albumit siit