Kuldne poiss Chad Golda on tagasi. Tema eelmise aasta debüütalbum "(CHAD GOLDA'S ALBUM)" oli siinkirjutaja üks aasta albumeid. Abrassiivne elektroonika/psühhootiline tantsumuusika kohtus indie- ja folkmuusikaga. Nagu Mika Vainio produtseerinuks ameeriklase varasemat ansamblit starstarstar (veel varem tuntud kui *** ning ringostar). Teate ju küll neid Pan sonic´u õõnsakõlalisi ning dünaamilisi, samas veidralt hüsteerilisi bassilingusid. Kui ma üllitist taas pika aja tagant uuesti kuulasin, avastasin sellelt Ian Brown`i unustamatu debüütalbumi “Unfinished Monkey Business” elektroonilised mõjud (Lions, Unfinished Monkey Business, Deep Pile Dreams) ning kohati võis tajuda sarnasusi Velvet Underground`i asutajaliikme Angus Maclise`i drone-katsetustega Nepaali pagoodides 70ndatel aastatel. Fenomenaalne album, mis oma vahetuslikkuselt ning nakkavuselt-mõjususelt, teisalt ka teravuselt saavutas parema tulemuse kui nt Animal Collective`i poisid on siiani suutnud (muideks, kellede muusikast-lähenemisest on Chad Golda kindlasti inspireeritud).
Tegelikult saatis Chad Golda mulle oma uue reliisi juba 3 kuud enne ametlikku üllitamiskuupäeva. Mäletan, et ei kannatanud “Dance Session”`it üle kahe kuulamiskorra välja. Vaatamata sellele, et albumi pikkus oli lühenenud 8 minuti võrra - 30 minutile, kõlas sellelt välja midagi tõsiselt häirivat. Võimalik, et taaskord peitus põhjus eelmise albumi originaalsuse ning kredibiilsuse taagas.
Kuulan uuesti, et muljes mitte eksida. Writing alustab suurepäraselt - eelmiselt albumilt tuttava ajukeemiat laiali paiskava trilliga - motoorne elektroonika/(neo)krautrock leiab kohe adressaadi. Two annab lõpuks kätte põhjuse, miks mulle album oli esimestel kuulamistel tõsiselt vastukarva hakanud - see tundus lihtsalt kergemeelne. Võetakse tuntud meloodiajupp, millesse siirdatakse kõrvetavaid elektrojurakaid-biite. Nali jõudis lõpuks kohale ning muusika näib äärmiselt nauditavalt kõlavat. Meenuvad isegi space age pop/exotica pop`i suurnimed Perrey & Kingsley, kes omal ajal mängisid happelistel analoogsüntekatel süüdimatult tuntud upbeat-meloodiaid. Tuttavlik ning veider ühtaegu. Kusjuures loo lõpp võib vabalt olla paljude ruumirokkarite/krautrokkarite märja unenäo osa. 9-minutiline Guitars põhineb kitarriga nurgeliselt esitatud monotoonsel meloodiajupil, mida intensiivselt surgib destruktiivne elektroonika. Helikihid väänduvad, lainetavad, hulluvad - mida kõike veel! Aging algab valjult puurivate elektrojurakatega - kraftwerk`ilikku elektromotoorsust kasutatakse kurjalt ära, väänates seda masinlikuks luupainajaks. Ent jälle - “kuri” ei ole olemuslikult kuri, kuivõrd üleforsseerituse tagant paistab Golda lai muie. Teisalt - kui geniaalselt toestab teisi helikihte eepiline drone-liin loo keskel! Ning päris irvakile vajub jänki nägu lõpuloos - That Boom esindab naiivset 2-3 duuri elektromalakat, muutes seda vähe, kuid just niipalju, et seda lugu tahaks taaskord kuulata.
Siinkirjutajale ei meeldi reeglina eksida, kuigi antud juhul ei ole sellega vähimalgi määral probleemi. Geniaalsus ning hullus ühel albumil. Tase!
Kuula albumit siit
9.5