Thurston Moore`i ambient drone-pala Blues for spacegirl järgi oma projektile nime võtnud Thomas de Bauw alustas heliloomega 2008. aasta keskpaigas. Happeliste ning mullistatud sündiseintega debüüdile "Alice Springs" järgnes muljetavaldav "Theme for August" ja "Orchestre dans le lac gelé du Roi Hiver".
21-aastase Belgia muusiku uus üllitis on 70 protsendi ulatuses rajatud lindiloop`idele. Tulemuseks on valjemalt või hillitsetumalt voogav atmosfääriline kitarridrone. Heliloome kontseptuaalseks lähtekohaks on info(hulga) vähendamine, selles kao tekitamine, kasutades selleks müra toimimist signaalina. Üllitise parim lugu on Needless in Seattle, mis läheneb Tim Hecker`i kihtide segustamise-läbikasvamise ning minimeeritud digitaalkaoste esteetikale. Ka Lost in I Ching ning Violet currents, saffron winds suudavad tõusta keskmisest kõrgemale. Seevastu Lathe of Heaven näib eksperimenteerivat esimese albumi söövitava mustri ning võnkuva sfäärilisusega, jäädes kokkuvõttes väheveenvaks, et mitte öelda tüütuks ponnistuseks. Nagu ka ülejäänud "Drifting into open" ei suuda siinkirjutajat veenda. Piimjas massiiv piirdubki üksnes väliselt musklite pingutamisega, mille taha peitub...piimjas massiivsus. Tautoloogiline keskpärasus, mis enamusele ambient-muusikale on nii omane olnud. Kui kuulata võrdluseks Jacques de Villiers`i, slept.`i, Fennesz`it, Tim Hecker`it, Eluder`i "Drift"`i või belglase enda "Augustiteemat", tuleb mittemidagiütlevus distinktselt esile. Teisalt aimdub ka praegustest helidest suure muusika varje. Kahjuks viimane pingutus on jäänud olemata.
Kuula albumit siit
7.7