Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.
“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.
Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.
Kuula albumit siit
8.4