Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.
Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.
“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.
Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.
Kuula albumit siit
9.4