Dustin Ray, Sarah Nicole ning Matt Novak aka Tree No Leaves andis selle aasta veebruaris välja albumi “Under The Covers”. Albumit alustas suurepärane tõlgitsusversioon Grizzly Bear`i loost “The Knife [Fun Maker Edition]. Bänd demonstreeris, et post-rock`i ning ämbientstruktuuride vahel balansseerimine, sealt uute territooriumite leidmine ei ole päris lootusetu ülesanne. Helikihtidesse oli kätketud oskuslikult abstraktset sentimenti, mis ei võimaldanud albumit kohe esimestel kuulamistel mõista (see on üks muusika võlusid).
Uus album on välja antud üha enam populaarsust koguva Bandcamp`i all, millest arvatavasti saab indiemuusika (turundus)kese tulevikus. Myspace`il ei näe ma tulevikku – melomaanidele ei piisa ülevaate saamiseks kahest-kolmest, parimal juhul viiest loost (mina kasutan myspace`i üksnes info hankimiseks). Miks peaks muusikahuviline ostma endale mingi albumi põrsas-kotis-põhimõttel, st ainult ühte-kahte lugu kuulanuna? Kuna Bandcamp pakub täit ülevaadet albumitest ning seal kasutatakse kolme erinevat promotsiooni-turundusmudelit, siis ei ole raske ette näha, missugust keskkonda inimesed eelistama hakkavad. Kas indieartistid peaksid üleüldse plaadifirmade alla kuuluma? Et plaate füüsilisel kujul vorpida? Näituseks CD`de valmistamine tänapäeval on siinkirjutaja arust kõike ehtsam ressursside raiskamine. Et kuulaja saaks plaadi puudutusest füüsilist aistingut tunda? Puhas hedonism, õigustamatute soovvajaduste tekitamine. Teiseks lugege Aimar Ventsel`i mõtlemapanevat artiklit “Indie ilu ja võlu?” ajalehes Postimees (26.11.2005). Minu jaoks ongi tänapäevased indieartistid nood kõrgete kunstiliste aadetega tegelased, kes reliisivad omi asju ilma vahendajateta. Pealegi on Bandcamp väga demokraatlik – vabalt reliisitud asjad on kõrvuti kommertsiaalse muusikaga. Muusikutel endil on võimalik valida sobivaim turundamise- promotsiooni mudel. Ühesõnaga, Tree No Leaves on valinud ühe neist mudelitest – üllitanud oma muusika vabalt allalaaditavana.
“Peer Pressure-Mass Euphoria” algab klaveri saatel ning peadpööritavate sketšidega. Ka avangu tiitel peegeldab sisu - Pimped Out Crack Smuggler. Tõsi, album muutub pärast seda sirgjoonelisemaks. Post-rock segunemas ethereal pop`iga – naisvokaal on esil, kuigi jah, jääb väheveenvaks, koguni häirivaks. Instrumentaalne Planet Blue toob rohkem selgust – jazzrock`ilik kidralainetus, loodushelid ning üleüldine tonaalsus paitavad kõrvu parimal moel. Poor Schooling jätkab sarnases võtmes, kuigi smooth fusion`i liinid hakkavad ära tüütama. Tõsi, lugu omandab lõpupoole eepilisema horisondi, luues lõppkokkuvõttes vastandliku üldmulje. Lõpulugu Summer Time Stress Monster on klaveri saatel kõrgustesse püüdlev pomp-pop, mis ootusi ei suuda õigustada. Ühelt poolt dekadentlik, teisalt ka ei suuda rõõmuküllaseid emotsioone esile kutsuda. Võrreldes eelmise albumiga on USA trio mujale ning kahjuks mittesoovitud suunas triivinud. Tõsi, seda hinnagut võib ka teistpidi vaadelda, kuna käesoleva albumi aluseks on 3 lugu Tree No Leaves`i debüütalbumilt "The Peach Tree Dance (2008, Modicum Of Silence). Tänapäevane new age muusika. Tehniliselt viimistletuselt kindlasti korralik album.
Kuula albumit siit
7.2