“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.
Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.
Kuula albumit siit
9.4