Senikogetud chiptune/tracker-muusika eripärasemate ilmingute põhjal on mulle meelde jäänud käputäis artiste. Nullindate alul ning keskel tegutsenud The NESkimos (3 albumit) - segatuna prog-rock`i-ning metal`iga. Samuti Ashbrg ning Katatsumuri – kellede muusika kätkeb palju atmosfäärilist ning krutskilist heliessentsi, ka Eesti artisti Microcobra album “Please, play with me” ning lõpuks Hipster Youth.
Hipster Youth aka iirlane Aidan Wall oli varem tuntud kui Porn On Vinyl (“I spent the night thinking with short periods of sleep interrupted by visions, 2008, isereliisitud), mis oli teravate nurkadega (alternatiiv)folk, ning ka kui porn.exe (“porn.rar.exe, 2009, Rack & Ruin), mis põhines 8bitisel sugereerival, psühhedeelselt suriseval saundil, ning spoken word`i ning sample music helikollaažil.
Kuidas võiks vaimusilmas Hipster Youth kõlada? Teisisõnu - kuidas võiks kõlada esperimentaalfolkar, kellele meeldib semmida 8bitise, mängukonsoolide maailma kuuluva intensiivselt biite murdva helitrilliga? Minu esimene mulje oli kohe, et jeeh, “Hearse Road Trip” meenutab Animal Collective`i. Avangardistlik "hipster" noh! Ekstaatilised häälutusloop`id. Ainult et kitarride-süntesaatorite-heliefektide-trummide asemel on chiptune-vundament. Vähemalt esiotsa. Kui ka häälutusefektid hääbuvad, kaovad Loomakollektiivi suunalised seosed. Tõsi, assotsiatsioonid kerkivad albumi lõpus uuesti, seekord täislaksuga kõrgustesse - lugu Thursday Nights on pretsedenditu. Ekstaatilised kitarridega panustatud refrääne moodustavad müravallid. Ning ühte võib küll väita – Animal Collective`il on terased järgijad, kes võtavad neilt šnitti ning oskavad juba oma kumiire paljuski ennetada. Näiteks ka Starstarstar ning Chad Golda. Mark Richardson Pitchfork`ist möönis hiljuti AC plaati Fall Be Kind EP (väga positiivne arvustus) hinnates, et Noah Lennox`il-Dave Portner`il läheb tulevikus raskeks uusi ristandeid (libastumata) leiutada. Duo ise läheneb piiridele ning ka teised võtavad oma. Kes saakski muusikule tema tarkust pahaks panna? Üks võimalikest kantsidest – friikfolgi ristamine konsoolimuusikaga - on ka nüüd hõivatud. Loser Cottage Disco on järgmine pretsedent - vibratsioonid ning arengud-üleminekud tõmbavad kananaha ihule. Kompromissitu, kuid meeliülendav shoegaze-chip music-noise pop tulistamine. Chipgaze? Jah. Võrrelge plaadiümbrist My Bloody Valentine`i - teise Dublin`ist pärit ansambli - legendaarse tähise "Loveless" coverprint`iga. See muusika ei piirdu kuulaja puutumisega; haarab kinni, pigistab, vajadusel ka muljub. Kui punk tuleks tänapäeval välja leiutada, siis see album võiks vabalt “Never Mind the Bollocks” olla. Tõsiselt. Hoidke kindlasti sellel 19aastasel iirlasel kõrva peal.
Kuula albumit siit
9.4