Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.
“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.
Kuula albumit siit
10.0