Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:
"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."
Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.
Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.
Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.
Kuula albumit siit
9.0