Canoply Games on Siberist Bratskist pärit projekt, milles osalejad peituvad karmide pseudonüümide Sick soul, Inquisitive mind, Grief ning Doomed world taha. Nad on 3 aasta jooksul üllitanud 6 albumit ning teinud koostööd kohaliku post-rock ansambliga Billion Yellow Birds. Selle aasta alul üllitas Dramacore juba nende best-of albumi. Produktiivsus, efektiivsus, innovatiivsus. Kõlab just nagu turumajanduslik visioon. Nali naljaks, Canoply Games on kõike muud kui seda - nad on kogu oma loomingu vabalt kättesaadavaks teinud ning endid sõnaselgelt kapitalismivastaste loosungitega ehtinud. Selles ei ole ka midagi uut ning üllatavat - radikaalsele kunstile on ikka omane olnud sügavale vasakpoolsusesse või anarhismi langemine. Igal juhul on need 4 (?) venelast ausad erinevalt Manic Street Preachers`i tüüpide sugustest tegelastest, kes ühelt poolt pasundavad padupahempoolsusest, kuid teisalt söövad hea meelega nonde käest, kes vabalt võiks nende esimeseks rünnakuobjektiks olla. Veidi skisoidne olukord, või kuidas? Kuidas siis selle usutavusega jääb?
Canoply Games`i muusikat on iseloomustatud kui erisugustel saundidel ning heliefektidel põhinevat sünteesmuusikat. Kui seda kuidagi žanriliselt piiritleda, siis ma iseloomustaksin seda kui avangard-süntpoppi (või anti-süntpoppi), milles võib kohata viiteid ka teistele stiilidele - põhiliselt modernsele klassikale, spoken word`ile, vabas vormis jätsule, hardcore`ile ning digielektroonikale. Viited mujale on sageli ootamatud, äkilised, tekitamaks pigem kontrastsust
kui uusi suunitletud eesmärke.
Vene eksperimentaalmuusika keskkonna Qulture Production all üllitatud album "Cthulhucore" üksnes süvendab viidete tulevärki ning lõhestumust. Niigi lühikesed Canoply Games`i lood (v.a mõned erandid) on keskmiselt poolteise minuti pikkused ning kuuluvad ennekõike helikollaaži valdkonda. Helipilt on intensiivne - albumi juhatab sisse reipalt svingiv jazz, mis varsti asendub raskete metalcore-riffide, imiku nutu ning ebamääraste rütmimustritega. Kuulda on ka Fantomàs`i naeru samanimelisest legendaarsest 60ndate Prantsuse filmitriloogiast. Intensiivne trillerdamine peatub hetkeks kuuendas loos. The same name peegeldab Canoply Games`i uuest küljest - kinemaatilise nu-jazz`i vaatevinklist. Rasked rifid, õõnes undamine ning intensiivne ja eripalgeline trummeldamine jätkub siit edasi kuni juubeldava lõpuni. Koostisosad püsivad kenasti koos. Müriseb kohati MoHa! ning Mike Patton`i raskekõlaliste eksperimentaalprojektide sarnaselt, kuigi metoodiliselt näib uitavat Chenard Walcker`i ja People Like Us`i mängumail. Ju see siis ongi cthulhu.
Kuula albumit siit
8.7