Enne kuulamist viskasin pilgu Brothertiger`i plaadiümbrisele – erksad, glämmilikud, tihti teineteisse sulanduvad värvitoonid – meenusid kohe Suede`i singlite- ning albumiümbrised aastatest 96-99. Kas see vihjab sellele, et sünteetilisema kõlaga poppi on oodata? Modicum Of Silence`i alt? Never say never... . Avalugu A House of Many Ghosts viib mõtted sellele, et hea loo jaoks ei piisa alati korralikust rütmist ning meloodiast – oluline on ka vastuvõtja muusikaline kuulamiskogemus ehk kuulamiseeldus. Et uusi asju saaks ka kuidagi kogemusvakku sobitada. Suhestuda varasemalt olnuga. Avalooga meenub The Lightning Seeds ning nende ribadeks kuulatud kassett "Like You Do...Best of the Lightning Seeds" (1997) – ianbroudie`likud soojad vokaalharmooniad ning meloodiline sensibiilsus. 90ndate keskpaiga svingiv London, Manchester ning Sheffield. Lugu omandab lõpupoole suisa kingapõrnitsuslikke unistusfoone. Ameeriklased pakuvad kõike, mida hea popi tarvis vaja läheb – varieeruvad - keskmised ning kõrged - vokaalharjad, duubeldatud vokaalliinid, atmosfäärilised, samas vunki täis sünteetilised pannood. Lo-fi`lik element õrnalt helipilti läbistamas. Lily Allen vingus hiljuti meedias, et muusika illegaalne allalaadimine hävitab popmuusikatööstuse. No ja siis? Milleks? Et oleks piisavalt raha ja aega, et saaks meedias omi sigimis- ja reproduktsioonielundeid välgutada? Et tema ning Paris Hilton`i-sugused huinjaad esile kerkiks? Et saaks masse veelgi juhmistada ning (inim)väärikust maha tallata? Mina küll oma tütrele seesuguseid fucking eeskujusid ei taha. Piinlik on. Best-Thing out of Some-Thing ning Look Out Below on lood, mis veenavadki mind popbisnise mõttetuses. Tegelikult terve album veenab mind selles. Ning “suured artistid” põlevad minu peas heleda leegina.
Kuula albumit siit
9.0