Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.
Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.
Kuula albumit siit
8.8