Orvonton üllatab mind. Üllatab heas mõttes. Oma nooruse ning ambitsioonikuse kombinatsioonis meenutab ta mulle Aphex Twin`i 90ndate alguses. Carlos Edelmiro Pechant´i loomingus on elegantset lõtvust, mis tõstab teda eriliselt esile. Mehhiklasele ei valmista probleemi liikuda sujuvalt eksperimentaaltehno realt modernse klassika manu. Tema muusikat läbivad rütmid, kuid need ei ole mõeldud kellegi tantsupõrandat palistama - nende helide koht on pigem kusagil nüüdismuusika festaril kui klubimuusikaõhtul. Pigem aju sügavustes looklemas kui keha elektriseerimas. Aju muusika. Ajumuusika. Abstract party music. Suur poos. Aga see poos ei ole maneristlik, st ei ole enda ette heidetud, vaid on aktualiseeruv hetk, millest ette- ja tahapoole ei jää midagi. See on poos, mis ei ole mõeldud esteet-kusipeadele tarbimiseks.
Tema esimene album "Tension Superficial" (2006) oli isereliisitud, ning on siiani kättesaadav erinevatest netipoodidest. See juhatas sisse Pechant`i oskuse kududa atmosfäärilisi helikihte ning luua peenekoelisi miniorkestratsioone. Teisel albumil "Remitente" (2008, Clinical Archives) on kuulda sõna otseses mõttes sõjakaid rütme, ning kussutavalt atmosfäärilised helid loovad omaette miljöö - kui kauges tulevikus eksisteerivad veel kaubamajad, siis seal mängiks seesugune muusika ööpäev otsa. Ning sõna "kaubamaja" tähendus ning otstarve oleks moondunud millekski muuks - näiteks hiigelmõõtmetega kohaks, kus lihtsalt käidaks muusikat nautimas. Ning kaupa seal enam ei pakutaks.
Albumi "Pequenos Cuentos" loomise algideeks oli anda argisündmusi edasi helikeele kaudu. Viia kuulaja teedele ning maastikele, millede iseloomulikeks omadusteks oleksid kordused, suhtelisus, staatilisus. Keskendumine liikumisele ning kiirusele. Momentumi esilekutsumine. Albumit läbiv rütmistruktuur on varasemaga võrreldes nurgelisem ning teravam. Loos Otra juego valitseb atmosfääriline drum and bass (ehk dream and bass). Lugudes febrero 17 ning fino maalivad viiulid minoorseid meeleolusid glitch-techno rütmi saatel ning ka ilma. Albumil on ka dub-muusika elemente. Dub-element näikse demonstreerivat noid igavaid varahommikusi hetki, mis on täidetud mittemidagiütleva tühjusega - vastik tühjus, millest on täidetud sinu pilk aknast välja jõllitades jahtunud teetassi taga. Või siis see tunne, mida tajud vihmasel päeval ühe näopoolega vastu bussiakent nõjatudes. Siin albumil näib iga moment hoolega läbi mõeldud ning mõtestatud olevat. Carlos Pechant on Nihestaja - terve album näikse samadest sämplijuppidest koosnevat, kuid nihe on see, mis sarnasuse-erinevuse dialektilisuse kaudu võimutseb sellel albumil. Samas kõlades personaalselt, vältides sünteetiliste helide pealiskaudsust. See on üks väheseid elektroonilise muusika albumeid, mille puhul olen tajunud metafüüsilise taaga sisse kodeeritust. Inimolemise raskust ning ängi.
Kuula albumit siit
9.4