"Tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat..." . Seda fraasi võiks mõnd aega järjest korrutada vaatamaks, mis inimese teadvusseisundiga juhtub. "Kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat..." korrutada vahetult pärast esimese fraasi "sessiooni". Kas asi lõpeb hullusega või pääsetakse sellest, eeldusel, et fraasid transformeeruvad sisu teadvustatud seisundist teadvustamatuks vooks, masinlikuks, motoorseks kordamiseks, omamoodi automatismiks, mantraks? Ja lõppude lõpuks - jõuda selgusele, kus kohas tuleb müra sisse. Jah, ma asusin eeldama. Kas käändes omadussõna "avangardistlikku" ei muutu mitte omamoodi mürakandjaks? Midagi sellist, mis mantralikku repetiivsusesse tekitab resonantsi. Kas see näide ei illustreeri ilmekalt mainitud fraaside suhet teineteisse reaalsuse perspektiivis? Eeldusel - seal, kus tuleb erinevus esile, peitub ka reaalsuse ja kunsti - sünteetilise (pop) artefakti liitekoht. Muidugi mõista ei ole see asi päris must-valge, seal vahel on ka puhvertsooni, aga kui konkreetselt rääkida edetabelipopist ning avangardist, siis ei tohiks piiri tõmbamine erilisi raskusi valmistada. Edetabelimuusika on enamasti tarbekaup - see, mis ühiskondlikest, sotsiaalsetest vajadustest on ellu kutsutud. Küsimus muusikast kui tarbekaubast taandub sotsiaalsete vajaduste rahuldamise määra pügalale, vajaduste rahuldamisele vastamise adekvaatsuseks. Vastassuunas vaadates - kas muusika, mis lõhub konventsioone, stabiilset vaikust, seda püha lehma inimeste peades, saabki esmapilgul omada mingisugust väärtust peale ebakindla, st võimaliku tulevikuperspektiivi? Kas on see loomulik? Kas surm ei ole mitte loomulik, kuna muutumine, hääbumine, hävimine on eluprotsessi sisse kätketud? Illustreerimaks seda - kui me elaksime 100 aastaseks, siis meie elu pikkus oleks 36600 päeva. See on ju iseenesest väike number, mõeldes kasvõi sellele, kui kiiresti üks päev õhtusse jõuab. Inimene muutub-vabaneb-hävib bioloogiliselt väga ruttu. Selles mõttes on avangard samavõrd elu osa kui teatud sotsiaalseid tellimusi eeldavad-täitvad popikoonid. Muidugi demonstreerib see elu teist tahku, asja fundamentaalsemat poolt - eluprotsessi ennast kui muutumisele anduvat seaduspärasust, ning seaduspärasuse teadvustamisest tulenevat ängi ning absurditunnet. Lagunemisest tekkivat müra. Eestis on näiteks paar ansamblit - Ne Ždali ning Kreatiivmootor - demonstreerinud suurepäraselt helides absurdi ventiili avamist.
Ka Samaarast pärit kolmeliikmeline Burrito ei hoia ennast tagasi. Nad on endid määratlenud kui post-аbõrvalg-punk. Nimetatud žanrimääratluse mittemõistmine tekitas minus rahutust. Üks bändimeestest Aleksandr aka sash-gone selgitas mulle, et nimi on tuletatud Mihhail Bulgakovi teosest "Koera süda". Peategelane koer Šarik muutus teatavasti seal inimeseks. Transformeerumise protsess kandis nime Главрыба. Burritolased pöörasid lihtsalt selle nime ümber. Lihtne. Samuti ei rahuldunud ma kirjeldusega, et neid olla väidetavalt mõjutanud Islandi maagid ning Burjaatia kõrilaulikutest politseinikud(?!). Nojah, Tuva kõrilaulikud on üle ilma tuntud, aga... . Tegelikult olla see lihtsalt fiktsioon, eesmärgiga inimesi irriteerida ning ise mängulisusest rõõmu tunda. Vot nii.
Helide loomiseks kasutavad nad kidrasid, puhkpill zofon`i, marakasid, kastanjette, süntesaatoreid ning kõikvõimalikke mittemuusikalisi artefakte. Salvestatakse tagasihoidliku arvuti ning 3 eurolise mikrofoniga. Nagu nad ise asja kirjeldavad - буквально на коленках. Helikvaliteet ei ole neile oluline, salvestavad kõike, mis pähe tuleb. Ka pole oluline, millisugustel instrumentidel mängida. Sämplitakse kõikvõimalikku - GTA Andreas`est salvestatud plahvatusi, naeru, helilõike uudistest. Loomulikult on nende loomingu osaks absurdsed tekstid-tekstikatked, kusjuures neid tekste esitatakse neljas keeles - norra, vene, inglise ning saksa keeles. Eeskujudena on nad maininud ansambleid nagu The Residents, Psychic TV, King Crimson, Happy Mondays, New Order, Joy Division.
Album Fridtjof Nansen on eelpool kirjeldatud ideede-praktikate keskne väljund. Ccccryyy meenutab mulle Rosta Aknaid - kuigi saksa keeles, on selles Volkile nii omane deklaratiivse ning sugestiivse, kui soovite, siis mängulise laulumaneeri aspekt sees. Children Of The Fjord põhineb lauldaval fraasil "Meine Fjord", ning vaikselt sahistatakse marakatega. Ja siis jõuab pärast lühikest fm sageduste kruttimist kätte albumi nimiloo hetk. Vaikne, kuid sisenduslik, seesmiselt avar ning avaramaks paisuv rokk. Kuigi stiililiselt post-rock, puudub selles nimetatud žanrile tänapäeval nii iseloomulik igavus - albumi kui terviku seisukohast iseäralikem lugu. Ka loo lõpp sumbub raadiolainetesse - äkki see polnudki nende lugu? Vähemalt demonstratiivselt näib see nii. Itch on lihtsalt primitivistliku koega kidramäng. Kandelaki Rap - mis see on? Räpp - psycho big-beat segatuna ülikiire ning absurdset sisu näkku paiskava militaristliku (sõjategevust esitatakse poksiraundina, kus mainitakse nii musketäre, Vene laevastiku kaptenit kui ka keskmise laskeulatusega "tulejõus" kasutatavaid pallikesi) räpivadana, millega liituvad psühhedeelsed, liuglevad kidrarifid (kõlaliselt sarnane geeniuse, kadunud Michael Karoli omadele hetkedel, mil CAN oli jämmides langenud psühhedeelsetesse gruuvidesse). Mein Fjord - vali metronoombiit ning psühhedeelne kidra. Fraas "Meine Fjord" jääb korduma. Venekeelne - sorri, saksakeelne - "Irratsionaalse" vaste. Navzryd on äärmuslik heliline primitivism - "gavno, gavno navzrõd; gavno, gavno navzrõd...". Sing So Loud To Vomit - primitivistlikus helielemendis ning minimalistlikus struktuuris peitub võlu. Element 1 - fraasi kordus - "ignazil drug televizora; iganzil drug televizora...". Element 2 - honky tonk piaano. Element 3/Meetod 1 - mainitud elementide nihestamine teineteise suhtes tekitab kuulajas disorientatsiooni, langetab subjekti unustusse ning see, et asi areneb lõpuks (primitivistlikuks) tehnobiidiks, tundub vägagi "loogiline". The Member - funkilik kidrakäik ning madalad sündisaundid meenutavad eelpool mainitud legendaarset krautrokkpunti. Suurepärane lugu.
Arvestades seda, et tüüpide vanus jääb 20ndate eluaastate algusesse, ning käesoleval albumil demonstreerivad nad kohati üllatavat leidlikkust, siis mõnd meistriteost võib küll neilt tulevikus loota.
8.1
Kuula albumit siit