3/07/2010
3/05/2010
[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)
Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.
Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.
Kuula albumit siit
[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)
Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.
"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:
Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.
Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.
Kuula albumit siit
3/04/2010
3/03/2010
Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)
Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.
Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.
"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.
Kuula albumit siit
8.7
Tellimine:
Postitused (Atom)